— 56 —
sõlget kinni katta! Oot, oot tütrekene! Mull on ka jooksul janu kätte tulnud. Joon oja tiremekese tühjaks, küll siis targad teendrid kätte tulewad.“
Wanamees hakkas jooma. Küll söömas ja ohkas, kunni wesi weikese porilombikeseni juba lõppenud oli. Aga sõle wari nähti ka sealgi sees olema. Wanamees jõi jälle. Aga liig weekogu lõhkus häkitselt wanapoisi kõhu ja woolas jälle jõkke. Wana surnud Sarwiku wedasiwad aga lained jõge mööda alla.
Nüüd tuliwad põgenejad jälle maha ja läksiwad edasi. Saiwad ka ükskord, wõi omal ajal, rüütli mõisa. Jällenägemise rõõm oli rääkimata suur. Noor neiu sai rüütli prouaks, ning kuldkarbist lasti nüüd ka uhke linn wälja weereda. Kõik, kes seda rikkust nägiwad, pidasiwad rüütlit kõige jõuukamaks inimeseks maa peal.
Kaupmehe tütar ja karjapoiss.
Ühel põhjatu rikkal kaupmehel oli ilus ja priske tütar, just kui maasikas. Neiu lahkus ja ilu oliwad poiste südamed kõigil pool põlema pannud, kus ta end näitanud. Kaupmees lubas aga oma tütart üksi sellele noorele mehele anda, kell julgust ja osawust oleks olnud, Wanapagana seljast kolm kuldsulge ära tuua.
Küll läksiwad mitu noort meest õnne katsuma, aga keegi ei tulnud enam tagasi.
Seal tuli ka üks waene karjapoiss ja ütles: „Kas lubate mind ka õnne katsuma mina?“
Kaupmees wastas: „Miks ei, pojukene! Jäta aga isat emat enne ilusaste jumalaga, sest see tee, kuhu sa minna tahad, ei ole wast mitte nii libe ja sile, nagu sinu karja tee ja tallermaa.“
Südi karjapois ei hoolinud sellest noomimisest ühtigi, waid läks jalamaid teele.
Marssis pois kuu, marssis kaks, — jõudis kolmandamal suure mere äärde. Mere ääres seisis mere waht oma wenega.
