— 40 —
Linnu keel.
Üks mõisa herra tahtis linnukeelt õppida. Läks targa juure nõuu küsima.
Tark ütles: „Mine neljapäew õhtu soo äärde. Seal näed sa harjaga ussi. Löö mõegaga hari maha ja katsu temaga siis kodu põgeneda. Kodus aga lase hari ära keeta ja söö ära. Hoia aga, et keegi enne sind sest roast ei söö!“
Herra wõttis ka nõuuks, targa õpetust täitma minna. Kutsus siis tuapoisi kaasa ja sõitsiwad seltsis ratsa tähendatud soo äärde. Ootasiwad siin kunni peaaegu pooleni ööni. Seal tõusis korraga soost kihin ja kahin kuulajate kõrwu ning weike sädemeke nagu küündla tuluke tõuusis nähtawalle.
Herra ja tuapoiss nihutasiwad hobused lähemalle ja nägiwad nüüd, kudas soo äär ussa täis oli nagu külwatud ja tulukese walge ei olnud muud midagi, kui nõiast tähendatud ussi kuninga hari.
Astusiwad hobuste seljast maha ning läksiwad kikki warwul lähemalle.
Herra pidi mõegaga harja maha lööma ning poiss tema põuue pistma ja siis pidiwad mõlemad kiireste hobuste selga hüppama ja põgenema panema.
Oli ka nii. Ühe hoobiga oli hari maas ja lipsti! poisi põues, ning mõlemad ajasiwad nüüd, et hobused wahutasiwad. Poisi hobune oli usinam.
Ussid oliwad aga tuhandate kaupa põgenejate kannul, ning juba herra hobuse kannus.
„Wisake kindad maha!“ ütles poiss.
Herra wiskas kindad maha.
Ussid aga tegiwad kindad peeneks ja puruks kui jahu ning ruttasiwad siis jälle sõitjatele järele. Juba jälle herra hobuse kannul.
„Wisake müts maha!“ ähkis poiss.
Mütsiga seesama lugu. Ussid jälle kannul.
„Wisake nüüd kuub maha!“
