— 36 —
Wana Tühi wastu: „Saaks ikka nagu saaks kätte, aga wirpled-wärpled on ees!“
„Otsi ema wälja!“ hüüdis poeg.
Wanapagan hakkab ema otsima.
Tahab sauna peale ronida, naine torkab kolme harulisega keresse. Wana Tühi põrkab karjudes ja kirudes tagasi.
„Poeg, tule appi!“
Poeg oleks heameelega ka wana saagist weel osa tahtnud ning puges saunast wälja ja wanale appi.
Punane kukk laulis.
„See mu poolwenda!“ ütles Wanapagan ja mehed püüawad uueste sauna peale ronida.
Walge kukk laulis.
„See mu wader!“ ütles Wanapagan ja ronis seina nurka mööda ülesse.
Must kukk laulis.
„See mu murdja!“ karjatas Wanapagan ja kadus ühes pojaga just kui maa alla.
Kurat loob elajaid.
Ükskord tegi kurat suure hulga elajaid walmis; kõik sarwita ja sabata. Hinge aga ei saanud mehike neile sisse.
Tuli teine Jumala juure ja palus hinge-sõnu.
Jumal läks ise kuradi elajaid waatama ja imestas selle päratu suure karja üle, mis teine walmis teinud.
Ütles siis: „Mine natukeseks ära!“
Kurat läks ka kõrwale.
Jumal pani elajatele sarwed pähä ja saba taha ning lõi neile hinge sisse ning kutsus siis kuradi tagasi.
Kui nüüd kurat tuli, ei tunnud ta oma elajaid enam; ütles: „On nagu mõni küll minu elajate moodi, aga ei wõi ütelda ka.“
Oleks aga kurat ise oma elajatele hinge sisse saanud, siis oleks nad Jumala loomadelle palju kahju teinud.
