— 32 —
Ühel pühapäewal ütles kass: „Wind kutsuti waderiks, pian täna kirikusse minema!“
„Mine siis peale!“ wastas hiir. „Waata ka järele, kas raswa nõuu alles on!“
Kui kass kodu tuli, küsis hiir: „Mis lapsele nimeks anti?“
„Natukenahas!“ wastas kass.
„Imelik nimi, seda ma enne ei ole kuulnudgi weel“, piiksus hiir.
Teisel pühapäewal ütles kass jälle: „Mind kutsuti waderiks, pian jälle minema.“
„Mine peale!“ wastas hiir.
Kass tuli tagasi, hiir küsis: „Mis nimi lapsele pandi?“
„Poolära!“ wastas kass.
Kolmandal pühal läks kass jälle waderiks ja lapsele pandud nimi „Wähäweel“. Neljandamal pühal pandud lapsele nimi „Põhipaljas.“
„Aha, sõber, nüüd ma tean, mis need nimed tähendawad!“ ütles hiir. „Wõtsid esite natukese, siis poole ära, kunni wähä weel järele jäi ja põhi paljaks sai. Raswa nõuukese oled tühjaks teinud, wana sõber! Wana libekeel, wana waras!“
„Kudas sa rumal loom tohid mind teutada!“ karjus kass; rabas hiire kinni ja murdis ära.
Ei otsi hiir enam millalgi kassi sõprust.
Laada hobune.
Mees lähäb laadale, tahab hobust osta. Kõnnib terwe päewa laata mööda ümber, ei leia hobust, mis meelt mööda oleks.
Aga just äraminekul nägi hobuse otsija wõera mehe uhke ratsu seljas enese poole sõitma.
Pidas mehe kinni ja küsis: „Külamees, kas hobune müüa?“
„Müüa jah!“ wastas wõeras mees.
