— 29 —
Kui paljaskülg neid sõnu kuulis, pani ta kohe plagama ja terwe hundi kuhi kukkus ümber, nii et mitmed kaela ja jala luud katki murdsiwad ja wandudes ja põhendates paljasküljele metsa järele punusiwad.
Mees tuli jälle puu otsast maha ja läks oma teed.
Hunt aga mõtleb täna päewani paljaskülje õnnetuse peale ning paneb kohe plehku, kui ta inimest näeb.
Hundi söök.
Hundil oli suur nälg käes.
Läks omas hädas wana Jumala juure ja palus süüa.
Wana Jumal küsis: „Mis sa siis ise süüa himustad?“
„Kas ma wõin seda wõtta, kell kasukas seljas ja sõrad jalas?“ ütles hunt.
„Ei, seda sa ei tohi wõtta, see on minu kõige wagam loom.“
„Kas ma koonukat wõin wõtta?“
„Ei, seda sa ei tohi ka wõtta, see on inimeste majawaht.“
„Mis ma siis ometi wõtan, ja mis ma söön!“ hulgus hunt.
„Igalt talult, kus leiba tehakse, saad sa ühe pätsi omale,“ ütles wana Jumal. „Kas oled selle söögiga rahul?“
„Olen küll, olen küll,“ rõõmustas hunt ja läks oma teed.
Nüüd oli wõsa-Willemil hea põlw: sõi ja magas kui laisk rikas kunagi.
Ühel perenaisel oli aga leiwast kahju, mis hunt iga kord sai. Kui ta nüüd jälle tuli, andis perenaine talle leiwa pätsi asemel tulise kuuma kiwi.
Hunt põletas suu ära ja läks hulgudes ja wandudes metsa. Sest saadik on tall ka must suu.
