— 20 —
„Waata siit ep sa sisse tulid!“ näitas mees sõrmega oherdi haugu peale ja wõttis kepi otsakese haugu seest wälja… naine oli kui maa alla kadunud.
Küll otsis ja hõikus mees teda kõigilt poolt, nuttis ja kutsus jälle! aga mis kadunud, see kadunud!
Mõnikord ööseti aga, kui weike tütreke nuttis, siis kuuldi naise hella heal teda kussutama ja waigistama.
Hommiku leiti siis woodi eest mitme sugust maiuse toitu, raha ja ilusaid riideid. Ning kui tütreke ükskord mehele läks, siis leiti ühel hommikul tütre woodi ees päratu hulk kulda, hõbedat ja kallid riideid.
Toojat ennast ei ole aga kellegi silm näinud.
Üks ainus kord silmanud mees linnas oma endist naist suures uhkes tõllas.
Hundi loomine.
Kui wana Jumal maailma ja kõik loomad oli loonud, küsis ta kuradi käest: „Mis sa arwad, kas ’pole minu töö kiidu wäärt? Wõi arwad sa, et mõni tähtjas taim, wõi kasuline loom weel puuduks! Wõi arwad aa, et mäed mitte küllalt kõrged, järwed mitte küllalt sügawad ’pole?“
Niisugune lahke küsimene oli kuradil wäga meele pärast. Ta wõttis südame rindu ja wastas: „Ega su töö laidu wäärt küll ei ole, aga minu arwates on ikka mõnda looma weel tarwis.“
„Missugust looma siis!“ küsis wana Jumal imestades.
„Noh, üht niisugust looma,“ wastas kurat, „kes metsa wõiks kaitseda, et wallatumad karjapoisid puid ei koori ega oksi maha ei lõigu, et jänes ega kitsekene õrnu kaswusi ära ei näri.“
„Kas ma siis ei ole wana karu ja roomaja ussi metsa pannud?“
„Oled küll,“ ütles wana Tühi; „aga kui talw tuleb, heidawad need wahid magama ja siis on mull ikka meel hale, metsa nii kaitsejata näha, nagu waest last.“
