— 158 —
Waene wend tüdines wiimaks seda lunimist kuuldes ära ja ütles: „Kust ma sain? Püüdsin waesuse ahju alt kinni ja wiskasin jõkke. Waat, sest ma kõik nüüd sain!“
„Wõi sealt sa kõik said!“ kirus rikas wend. „Küll toome waesuse jälle tagasi! Niisugune tahab minust ette olla!“
Rikkas wend läks jõe äärde ning hakkas waesust püüdma. Püüdis ja püüdis ning sai ka wiimaks kätte.
Aga kui ta waesust kodus hakkas waatama ja käputama, seal hüppas see lipsti! käest maha ja rikka wenna oma ahju alla; ja sealt ei saanud teda keegi enam kätte.
Rikkas mees läks silma nähes ikka waesemaks ja waesemaks, ja waeseks ta ka sai ja waeseks ta jäi.
Metsawahist tohter.
Ükskord läinud üks metsawaht koeraga metsa jahi peale. Koer ajanud jänesse kütile ette ning kütt põrutanud loomakese maha. Aga ei tea, kudas see tulnud wõi olnud, koeral teine esimene jalg ka ära lastud. Jalg jookseb werd ning waene loom hulgub ja haugub nagu tahaks ta oma walu kütile kaebada.
Mees waatab jala läbi ning tunneb ära, et wiga suur; ütleb: „Ei nüüd muud midagi, jaht jäeb pooleli!“
Wiskab siis jänesse üle õla selga ning teeb minekut.
Tall wõis ka ikka kahju olla, et ta nii wara tagasi pidi minema ning ütles nagu ise eneselle: „Kurat wõtku ka niisuguse koera jala!“
Sellesama korraga lonkur wanamees metsa wahi juures. Hakkab juttu tegema: „Ega see wiga suur ei ole! Koera haaba wõib ju kergeste terweks teha, kui sull ise aga tahtmist on. Säh siin on kallis roht! Riputa teda kolm korda päewas haawa peale: küll sa näed, koera jalg on terwe, enne kui sa arwata wõid! Selle rohu läbi on juba mitu meest oma õnne leidnud!“
Andis topikese halli jahuga metsa wahi kätte ning enne, kui see oleks tänada wõinud, oli ta kadunud.
