— 148 —
7.
Ükskord läinud rehelised laupäewa õhtul Kawastu mõisa rehest kodu. Mehed piatanud kõrtsi juures ning läinud sisse. Waimutüdrukud aga läinud ees minema. — Kui nad küla tänawasse jõuudnud, näinud nad ühe walges riides naisterahwa tulema.
„Mardus tuleb, mardus tuleb!“ kiljatanud tüdrukud ning hakkanud jooksma.
Ühel tüdrukul kukkunud rätik maha. Ta läinud seda rätikut ülesse wõtma ning seni jõuudnud mardus tema ette, tõmmanud rätiku käest ja hakkanud temale sellega näkku lööma. Rätiku sees olnud prees, ning see näkkinud tüdruku näu kirjuks. — Pärast kadunud hirmutus ise ära.
8.
Üks perenaine jäenud õhtu hilja peale linnast tulema. Käinud weel tee ääres sugulastel sees ning seni jõuudnud pool-öö juba kätte. Olnud taline kuu walge ja selge öö.
Parajaste kui ta suurest lagedast mõisa wäljast üle sõitnud, näinud ta oma ree kõrwas ühe pika naisterahwa mardusse, kes hobusega wõitu sammunud.
Esimene ehmatus ei olnudgi nii suur; naine pidanud peaaegu küsima, et kuhu see küla naine nii õhtu hilja peale lähäb. Aga ei küsinud mitte, sest hirm ja kartus tõusnud iga silmapilguga. Ei tohtinud naine wiimaks enam edasi ega tagasi waadata, muud kui annud hobusele piitsa, kunni ta õnneks kodu jõuudnud. Teel tunnud ta küll, et keegi nagu tema ree saba peal istunud; aga ta ei waatanud mitte tagasi.
9.
Alutagusel, Purtse külas, elanud üks wanaldane mees, kes arutihti kõrtsis käinud. Teised noominud teda mitu korda: „Ära jäe nii hilja peale kõrtsi! Sügisestel öösetel on mõnelegi juba teel õnnetust juhtunud.“
Mees ei hoolinud sellest midagi, waid naernud: „Noh, mis see küla Kadri mardus mulle siis teeb!“
