— 147 —
3.
Olnud rehepeksjad jälle reie all ning lõpetanud praegu öösist tööd; mõned ajanud weel nalja ja mõned wõtnud riideid kokku.
Seal wisatud korraga suur sari lakast wõi rehe tua pealt töö inimeste sekka maha.
Terwe teuliste selts kohkunud ära ning jooksnud rehe alt wälja. Jällegi hallia temp!
4.
Teine kord läinud mõisa opman rehe peksmise ajal rehe tua laele ning tahtnud sealt järele waadata, kas rehelised ka wirgaste tööl oleks. Juhtunud aga mehel suur õnnetus. Opmann wisatud kõrgelt rehe laelt kui patsti! alla töö rahwa sekka reie alla, just kõwa ja kuiwand sawi põranda peale.
Sest saadik ei pistnud opman enam oma jalga sellepärast öösel wälja, et rehelisi salaja wahtida ja siis päewal hujutada.
5.
Kord olnud teulised rehe maha peksnud ning heitnud siis natukeseks koidu unele. Ei olnud kõik weel magama jäenud, seal tehtud tasa hiljukeste rehe uks lahti ning aknast sisse tungiwa koidu helül nähtud, kudas üks hall kogu ühe teu mehe peale lasunud. — Küll katsunud mees ülesse tõusta; küll rabelenud ja ähkinud, aga see ei aitanud midagi. Hommiku olnud mees aiwa märg ning wäsinud. Rehe tua uks olnud ka weel lahti, just kui märgiks, et keegi sees käinud.
6.
Ikka selles samas rehes ka jälle istunud ühel õhtul waimu tüdrukud rehe ahju ees widewikul ja ajanud juttu ning naljatanud kunni peaaegu pooleni ööni. Wiimaks hakkanud tüdrukud mõistatama ja mõistatanud pooleni ööni. Korraga wisatud parsilt werine wasikas maha ning üteldud: „Mõistke ära, mis see on?“
Waimud jooksnud karjudes rehest wälja ning mõisa poole, ja nad ei tohtinud hulgal ajal enam rehes widewiku pidada.
