— 145 —
Wõeras oli silmapilk just kui maa alla kadunud.
„Mis kuradi wilbus mees see ometi piaks olema?“ hakkas talu mees wanduma ja kiruma.
Wõeras aga jälle seal ja paneb uuesti hammastega raua otsa kinni. Tõmbas teine raksuga aasad seinast wälja ning — uks lahti! Täitsiwad nüüd koti kulda täis, — mees pani oma linade raha weel ka koti suhu; wiisiwad siis kalli waranduse ree peale.
Lina müia istus waranduse peale ning läks minema.
Järwest üle sõites hakkab mees oma suure rikkuse peale mõtlema ning ütleb jälle iseendamisi: „Sina helde Isake, küll mull nüüd seda raha ja rikkust on!“
Aga sellsamal silma pilgul kuulis mees kilinat ja kõlinat: kuld weeris ree pealt wiimase peningini järwe. Linade raha läks ka ühes wõera kullaga wette.
Mine sa wõerast wara püüdma, kautad oma enese raasikesegi selle juures ära. Wõi ülekohus kotis seisab!
Halliad ja mardused.
1.
Ennemuiste nähti arutihti halliaid ja marduseid.
Wanast läinud üks Karitsa walla[1] wabadiku poeg sügisesel õhtul hobusega õidsile. Pannud hobuse kammitsase ning läinud ise naabri sauna juure widewikku pidama. Ajanud seal umbes pooleni ööni ühest ja teisest asjast juttu ning tulnud siis jälle hobust waatama.
Aga hobust kuskil.
Küll otsis ja sihtis poiss, et silmad walutasiwad; aga mis kadunud see kadunud!
Poiss läks wiimaks mõisa alla kaasikusse, arwas: ehk läks hobune sinna.
- ↑ Karitsa wald — Tallinnamaal, Rakwere lähedal.
