— 140 —
Mis neil nüüd wiga elada oli! Süüa ja juua nii palju, kui süda kutsus ning rahast ei millalgi puudust.
Mehe peamure oli aga, niipalju raha ümber wahetada, kui ialgi wõimalik. Ning kes ei oleks puhast kuld raha tahtnud!
Kolme aasta jooksul oli waesest mehest rikas peremees saanud: oli teine omale ilusa talu ostnud ning kõik aidad laudad täitnud, igatsugu asju omale ostnud, kellel aga nimi oli. — Sellegi pärast jäi ikka weel kolme weerandi osa raha üle.
Nüüd oliwad sest ajast just kolm aastat mööda, kus mees raha oli saanud. Pidas ka teine sõna ja läks wahetatud rahaga metsa.
Istub kännu otsa ja waatab weel raha läbi.
Leiab aga seal, et mitu setu tüki alles ümber wahetamata. Mõtleb sinna ja tänna: kust nad ometi seie saiwad, kodus neid ei olnud! Mehel lõi süda nagu külmaks! Ei julgenud Ilp Hantsu hüüda.
Mõtleb wiimaks: „Mis ta mulle siis tohib teha! Ega mina ei tea, kust need kulla tükid seie saanud! Ma hüüan!“
Hüüab ka: „Ilp Hans! Tule raha järele!“
Ei kuulda ega nähta midagi. Mees jälle: „Ilp Hans!… Ilp Hans! Tule raha järele!“
Ei ka midagi. Hüüab kolmat puhku.
Nüüd tuli noor must mees metsast wälja ja ütles kurwa healega: „Ilp Hans ei ela enam. Juba minewa sui lõi Pikker waesekese maha! Mina olen tema poeg. Wõta kõik raha omale tagasi, muud kui anna see eest wanamehele hinge armu!“
Mees ka õnnistama: „Jumal ülendagu tema hinge ja alandagu pattu!“
„Ui, ui, mis sa nüüd nenda ütled!“ ujutas must mees. „Ütle ikka: Kurat wõtku tema hinge ja poogu põrgus ülesse!“
Mees ehmatas niisuguse kurjuse üle ära ning ei saanud muud suust wälja, kui: „Jumal Issa, Jumal Pojuke!“
Must mees oli aga kadunud, kui tina tuhka.
Mees wõttis raha koti jälle selga ja läks kodu.
