— 135 —
Wanapagan pojaga.
Wanapagan läks pojaga mõisa nurmest üle.
Teumees wannub ja põhjendab hobust: „Wõiks sind pagan wõtta ja süüa! Mina sinuga enam korda ei saa!“
Poeg ütleb Wanale: „Kuula, kuula isa! Seal pakutakse sulle hobust! Mine wõta ära!“
„Mis pakkumine see on!“ ütles Wanapagan, „teupoisid pakuwad ja wõtawad siis jälle tagasi. Wõi need oma sõna piawad!“
„Luba, ma wõtan selle hobuse ära!“ ütles poeg.
„Wõta peale!“ naeratas Wanapagan.
Poeg läks ka hobuse kallale ja hakkas teda lahti rakendama.
Teumees imestab ja imestab: mis lugu see ometi on! Hobusel wõetakse riistad ümbert ära, aga wõtjat ’pole kuskil. „Issa, Pojake, Püha Waimuke! Mis see nüüd tähendab!“
Poeg pani putkama.
Wanapagan hirwitas: „Noh, mis ma sulle ütlesin! Teumeestega ei maksa midagi tegemist teha, olgu siis mõne kubja wõi kiltri, wõi opmanniga.
2.
„Isa, näe, kütt tuleb!“ ütles poeg.
„Tulgu peale!“ wastas Wanapagan ning läks kütile wastu.
„Ole heamees, anna mulle natuke nina tubakat?“ palus teine jahimeest.
„Miks ei!“ wastas kütt. „Mull päris wärske tubakas. Säh nuusuta!“
Kütt pani püssi raua otsa just Wanapagana nina alla. Wanapagan nuusutas, ning teine saatis terwe laengu nuusutaja ninasse.
Wanapagan aewastas ning atsiuhtas: „Oi, küll on sull ka kange nina tubakas!“
Jätsiwad küti rahule ning läksiwad oma teed.
Wanamehe nina kipitses aga mitu aega weel küti tubaka järele.
