Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/122

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 122 —

Nii pea, kui noormees koti suu lahti tegi, hakkas sealt wilja wälja jooksma; et sööda sellega wõi kümme kuningriiki. Mis nüüd wiga elada!

Linna rahwas nimetasiwad noore mehe oma kuningaks ja elasiwad siis lustis ja rõõmus: sest kuninga witsakimp, käärid ja kotikene muretsesiwad neile kõik kätte; mis aga süda iales soowis.

Mõne aja pärast läks noor kuningas mere äärde jalutama; näeb kaugel merel laewa purjetama.

„Oot, oot, kus mu wene!“ ütleb kuningas.

Laseb wene randa tuua, istub sisse ning sõuab merele ja ikka kaugemalle laewa poole.

Saab laewale ja näeb nüüd: Ilus kuninga tütar saare linnast laewas!

Kuningas teretas neitsit lahkeste ja palus oma saare rannas peatada ja puhata.

Neitsit aga wastas: „Ei tohi peatada! Paari aasta eest warastati minu lossist niisugune peegel ära, mis inimese nooreks teeb, kui ta tema sisse waatab. Sellest peeglist ei oleks mull mitte nii suurt kahju, kui mu kuldsõrmuksest, mida waras ka ühes wõtnud. Kelle käes see imepeegel on, see peab teda hoidma, ja selle juures kas wõi mitu sada aastat wanaks saama. Mina aga ei tohi muud meest peiuks wõtta, kui seda, kellele ma ise oleks oma kuldsõrmukse annud, ehk kelle käes minu kuld sõrmus praegu on. Ta wõiks aga mõne wana rauga wõi kurja sortsi käes olla ning sellepärast olen ma maalt ära tulnud ning elan merel, et mulle see sõrmus mitte ei saaks mõnest mehe himutusest kätte toodud.“

Kui saare kuningas neid sõnu kuulis, wõttis ta kuldsõrmukse ja andis neitsi kätte.

Nüüd oli neitsi rõõm suur: sõrmusse hoidja oli ju ilus noor mees ning kuningas pealegi weel.

Sõitsiwad randa. Linna rahwas wõtsiwad nad suure rõõmu kära ja hõiskamisega wastu. Peeti pulmad, mis mitu kuud wältasiwad.

Kuhu imepeegel pärast jäenud, seda ei tea keegi enam.