— 119 —
„Seda tegin ma sellepärast,“ wastas kull, „et sa aru saaksid, mis minu süda sees ütles, kui ma sind kuninga tütre juurest tagasi ootasin. Esimene kord, kui sa kuninga lossis ümber waatama ja wiiwitama hakkasid, oli mull niisamasugune lugu nagu sullgi, kui sa põlwini wees olid, sest karud tõstsiwad pead. Minu une sulgedel ei nähtud enam nende üle wõimust olema. Teine kord, kui sa kuninga laual sööma ja jooma hakkasid, oli mull see hirm, mis sullgi, kui sa rinnuni wees olid, sest karud tõuusiwad juba istukille. Aga kolmas kord, kui sa sõrmukse järele läksid, oli minu hirm kõige suurem, sest karud tõuusiwad püsti. Oleks aga kuninga tütar sõrmukse wõtmise ajal wirgunud, siis oleksiwad karud mind ära murdnud ning sina ei oleks ka enam hingega ära peasenud.“
Noor mees tänas Jumalat, et neitsi mitte ei wirgunud.
Jõuudsiwad wana eide juure tamme metsa tagasi.
Noor mees tänas teejuhti, ning näitas ka oma ime-peeglit wana eidele.
Wana eit ütles: „Ega see minule enam midagi ei tee, mina olen juba liiga wana. Säh, pojuke, wõta see witsa kimp! Kui sa temaga wehid, siis sünnib kohe, mis sa ise aga soowid.“ Andis hobuse kätte ning saatis kuninga poja kodu teele.
Kui nüüd reisija teise õe juure jõuudis, näitas ta ka sellele oma imepeeglit.
See aga wastas niisamuti: „Ega see minule enam midagi ei tee, mina olen juba liiga wana! Säh, hea laps, wõta see kotike kaasa! Kui sull wilja juhtub tarwis olema, siis tee aga kotikese suu lahti, küll sa siis näed, kui palju teda sealt wälja tuleb.“
Kuninga poeg tänas wana eite, jättis jumalaga ning ruttas nii kärmeste kodu poole, kui aga wana ruuna kabjad kandsiwad.
Jõuudis esimese õe juure ning näitas sellele ka oma imepeeglit ning wanemate õdede kingitusi.
Noorem eit wastas ka: „Ega see peegel minule enam midagi ei tee. Olen ju liiga wana! Säh, hea laps, wõta
