— 114 —
Jõuudis reisimees õhtuks suure trahteri ette, mis kuninga kojast mitte palju wähem ei tahtnud olla.
Näeb: wendade hobused ukse ees.
„Oh o! Ega wennadgi kaugel ei wõi olla, kui hobused siin! Lähän ometi sisse waatama, ehk saame ühes seltsis minema.“
Sidus oma walge ratsu kinni ning läks sisse.
„Toh oh! Mis sina lollpea siin otsid?“ hirwitasiwad wennad, kes jooma lauas juba seie maani istunud ja sealt peeglit otsinud.
„Mina tahan ka peeglit otsima minna. Tulin waatama, ehk saame ühes koos edasi; siis tee nagu lühem, kui enam käijaid.“
„Kas sa lollike minema ei saa! Ega meie sinu sarnast omale tüliks teele wõtta ei wõi!“
Noorem wend ei lausunud ka midagi; läks wälja, istus wana ruunale selga ja roitis aegamööda peale edasi.
Teised wennad naersiwad takka järele: „Las’ loll minna peale! Küll hundidgi juba niisuguse ühes tema walge ruunaga ära koristawad. Saabki siis reisu eest ära.“
Kuninga poeg sõitis aga wendade naerust waatamata maanteed mööda ikka edasi, kunni suur tamme mets wastu tuli.
„Sõidan sellestki läbi!“ ütles mees.
Korraga näeb, et weike jalgrada tee äärest metsa sisse lähäb. Mõtleb: „Eks lähän metsa; metsast üteldakse ikka midagi leidma.“
Pööris ka hobuse metsa ning ruun sammus kitsast rada mööda ikka sügawamasse sisse.
„Saab nüüd näha, kuhu meie ükskord wälja saame, wana ruun!“ ütles kuninga poeg. Wõttis siis lehe puust, hakkas pilli ajama ning lonkis peale edasi.
Kolmandamal päewal jõudis kuninga poeg weikese metsa lahu peale ja näe! lahu ääres puie wahel weike sauna ütike!
„Lähän waatama, mis seal on!“ Ja ratsutas ligemalle.
Sammusi kuuldes tuli saunast wana hall emakene wälja ning ütles imestelledes: „Kas sa näe! Inimest saab silm weel
