— 111 —
Saiwad sinna. Noor mees magab.
„Wõtke see kurjategija otsekohe kinni ja pooge ta wõlla!“ karjus peremees.
Aga sellesama korraga oli noor mees kadunud, muud kui weike kuldmuna weeris woodist maha põrandale ning sealt ukse poole.
„Wõtke kuldmuna kinni!“ palus neiu. „See ep see nõia hing on, kes meid metsa pettis!“
Peremees rabas ise kuldmuna kinni.
Muna aga weeris ja põksus peus, nagu oleks ta iga silmapilk jälle ära põgeneda tahtnud.
„Ei wennike, nüüd sa enam ei pease!“ ütles peremees. „Mehed hakake teda taguma!“
Kuldmuna sai nüüd ka kirwe silmadega ja wasaratega nii moodi wopsida, et wiimaks inimese keeli paluma hakkas.
„Ütle, kus hõbe wõti on!“ päris peremees.
Ei ütelnud.
„Antke talle aga seni, kui ta suu lahti teeb!“
Ära ütles nüüd ometi, kus wõti oli. Tehti kambri uks lahti. Surnuid nähes sai meeste süda nüüd nii täis, et nad oleks kuldmuna selle sama korraga puruks tampinud.
„Ütle mulle nüüd, kudas tütred jälle elusse saawad!“ käritas peremees.
Muna ei ütelnud.
Nüüd laskis peremees teda uuesti tampida. Tema jälle paluma: „Laske lahti, laske lahti! küll ma ütlen!“
„Muud kui walu talle!“ karjusiwad mehed. Sai jälle.
„Pange pead kehade otsa, küll tüdrukud siis ellu tõusewad! Laske mind aga lahti! Mis te mind nii palju piinate!“ palus kuldmuna.
Lahti laskmisest ’polnud juttugi.
Pandi neiudel pead küll keha otsa, aga mis surnud see surnud! Anti aga kuldmunale uueste walu.
Nüüd hakas teine rääkima: „Tooge lakast üheksat jägu rohtusi ning suitsetagu nendega tüdrukuid.“
Toodi rohud ja suitsetati.
