— 105 —
waatasid esite wikati peale, mina siis aga sinu kõri peale. Oleks sa waene mehike wikatisse puutunud, siis oleks ma su otse kohe ära murdnud. See oli õnn, et sa mulle leiba andsid: Sain hundi nahast seeläbi lahti. — Sinu nua aga wõtsin ma sellepärast kaasa, et sind tema abil ehk kudagi wiisi kätte saada ja sulle see heategu ära tasuda. Säh, siin on su nuga ja see koti täis selget hõbedat selle eest, et sa mind ära peastsid! Ära räägi sellest lu’ust kellegille!“
„Kellele ma seda siis rääkima lähän!“ ütles mees ja pistis raha koti põuue.
11.
Sulane läks soode hobuste järele.
Näeb: Püksata mees hobuste seas, paljas must särk seljas ja wana kaap peas.
„Mis sa neist hobustest tahad?“ põrutas sulane.
„Ei kedagi, ma waatasin ise!“ wastas wõeras ja kadus kui tina tuhka.
Kes ta wõis olla?
Ega ta õige üks inimene ometi ei olnud.
12.
Sest on juba mõnelegi mehele õnne olnud ja tulu tulnud, et hunt ka sügisel ja talwel soos hulgub. Temal siin hea olla. Seisab kõhuli põõsaste wahel maas ja silmad just kui tule süed peas. Nii pea, kui ta wana pahandusest siin saba otsa näeb, siis on ta tall otse kohe kallal.
Ega hunt külmal ajal muidu läbi ei saaks, kui tall mitte isewärki kasukas seljas ’poleks. Jõulu ja uueaasta wahel peab tall külm kõige enam kallale tikkuma. Siis tõusta wanamees ülesse ja raputada aga nahka — ning soojust nii palju jälle, et keel mehikesel suust wäljas.
Mõnel julgel jahimehel olla ka hundi nahast kasukas.
Kui kütt kasukat kord raputada, siis olla nii palju sooja, et tee aga poognitsad lahti.
