Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/10

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 10 —

Kui ta jälle käsikambri ukse lahti tegi, oli tema imestus ja rõõm niisama suur: sest kammer oli wilja kotta täis!

Nüüd lese meel rõõmus ja nälg unustatud.

Sant oli ka seni ülesse tõusnud ja küsis lese käest: „Kas sind pulma ei kutsutud ka?“

„Kes mind waest inimest rikaste pulma kutsub!“ wastas lesk.

„Saada pojast poisike waatama, mis need pulmalised seal teewad!“

Lesk saatis poja pulma peresse.

Poeg tuli tagasi, sant küsis: „Mis nad teewad?“

„Lamewad lauas, pead purjus!“ wastas poeg.

„Mine teine kord weel waatama ja ütle siis, mis nad teewad!“

Poeg läks waatama ja ütles tagasi tulles: „Nüüd roomawad kõik põrandal, muud kui noorik ja noormees on weel püsti.“

Sant jättis lese terweks ja tänas öömaja eest. Tuli pulma pere ukse ette. Siin tegi ta ukse lahti… pulmalised jooksiwad huntideks moondatud majast wälja ja — metsa. Noorpaar aga sai pääsukesteks, kellel wana Jumal saaja mõõgaga saba lõhki lõi, et nad paha inimeste seas pulmi pidanud.

Sest saadik elawad pääsukesed paaris ja otsiwad ikka wanad räästa alused jälle wälja.


Wend ja õde.

Wend ja õde läksiwad marjule.

Jõudsiwad mõlemad marju noppides ikka sügawamasse ja sügawamasse metsa, kunni päris suur laas, paks ja pime mets, wastu tuli. Leidsiwad wiimaks kingukese ja istusiwad maha.

Õhtu oli seni kätte jõudnud ja lapsed hakkasiwad kartma ning nutma: „Kust me’ nüüd jälle koju saame, ja kust me’ koju saame! Hundid sööwad meid ära, kui me’ ööseks seie jäeme!“