juurde ahvatledes. Sagedasti istub näkineiu kas rannas ehk meres kivi otsas ja mängib kuldset kannelt, ajuti kaasa lauldes. Teine kord laulab ta jälle poolest saadik vees viibides. Kuulaja nõiutab näkineiu nii, et ta neiu ligemale minnes mõistuse kaotab ehk sügavasse kohta upub. Haapsalu pool kõneldakse näki mängimisest, mis Väinämöise mängimise võidab: näki viiul paneb ümberkaudu kõik inimesed ja loomad tantsima, kuni nad viimaks vette jooksevad ja sinna upuvad. Tantsima paneb näkk pillimehe kujul, kuna näkineiu lauluga kuulajate südameid nõiutab.
Näkk sõidab tihti proua, harvemini preili näol jõe ääres maanteed mööda tõllas ja kutsub lapsi enesega kaasa sõitma, et neid siis tõllaga ühes vette viia. Noorimehi ahvatleb näkineiu sedaviisi, et kandle kivile jätab ehk et uppujana appi hüüab. Tihti moondab ta meeste silmad nii ära, et need ümbrust ei tunne ja sügavasse vette hukatusesse tormavad. Kõige sagedamini ilmub näkineiu jaaniööl. Ennemuistsetest juttudest kuuleme harukorral juhtumisest, et näkineiu armastusest meesterahva vastu oma armastatavale elu kingib. Üleüldiselt jääb näkineiugi vaimuks, kes inimese hinge püüab.
Näkk ei lepi ilmumisel ülepea inimese kujuga, vaid omandab kuju niisama loomadelt ehk moondab nägija silmi, nii et see teda loomaks peab. Hea meelega moondab näkk, lapsi selga meelitades, ennast hobuseks, säluks, varsaks. Vaga hobuse selga istuvad lapsed ilma kartmata. Hobune aga venib seda pikemaks, mida rohkem lapsi ta selga istub. Enamasti ei lähe näki nõu korda, seljas istuvaid lapsi uputada, sest juhtumisi nimetab keegi laps näki nime. Arvates, et ta ära tuntud, kaob näkk, lapsi seljast maha sadada lastes. Ülepea päästab näki nime nimetamine alati näki küüsist, kui näkk veel oma küüsi uputatava isiku külge ei ole löönud.
