Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/95

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Maaalused vihastavud niisama hõlpsalt kui kääbusedki. Vihastajatele tasuvad nad vihastamist alati kätte. Sagedasti vihastavad nad inimese tegude üle, ilma et inimene neid tahaks vihastada. Inimene ei tea aimatagi, et ta nägemata maaalustega kokku puutunud ja neid vihastanud.

Maaaluste viha kartes püütakse neid alati lepitada, enese poole meelitada. Kus maaaluseid kusagil arvatakse olevat, sinna kaabitakse kohe natuke hõbevalget maa peale. Hõbe moondab maaaluste meele hõbedaandja vasta lahkeks. Karjaaias ja laudas, aga suvel ka karjamaal lehmi lüpstes annab lüpsja ikka mõne tilga piima maaalustele. Niisama riputatakse neile mõni tilk õlut ehk taari. Isegi soola ohverdatakse nurka maaalustele. Igalt ohvrilt oodatakse, et ta ohvriandja maaalustele sõbraks teeks.

Maaga kokku puutudes püüab inimene maaalustele alati ohvrid anda. Vanal ajal sülitas õue mineja alati maha; parema ohvri puudusel pidi sülg maaalustele ohvriks olema. Meiegi ajal ei istu mitmed isikud maa peale maha, kui nad enne kolm korda maha ei sülita, üteldes: Muld, ära tee mulle midagi! Teisal piisab ainult ühekordne sülitamine. Allikast, jõest ehk muust suuremast vee kogust juues sülitab jooja sinna ja saarlane ütleb peale selle: Mailane, mailane maa alla, ära hakka minu külge, minu nimi N. N. Ühtlasi nimetab sülitaja oma nime.

Karusipelgate näol arvatakse maaaluseid mõne korra endid inimestele näitavat. Karusipelgaid nähes sülitatakse kolm korda nende peale; muidu kardetakse neilt haigust saavat. Mõned oletavad, et maaalused putukate näol isegi ukse piitadesse ja maja seintesse tungivad. Nii pea kui neist mingisugust tiksumist kuuldakse, kaabitakse seina äärde maaaluste meelituseks kohe hõbevalget.

95