Nõunälga ei jää härjapõlvlased iialgi. Tarkust ei tarvitse nad minna Taaralinnast otsima.
Vormsis räägitakse härjapõlvlaste kündmisest ja niitmisest, juurde lisamata, kus nad töötasid, maa all või maa peal. Võimalik, et Russvurmi teade ainult rootslaste arvamisi sisaldab. (Eibofolke 384, 5). Veel teab Russvurm, et nad eneste vahel abielusse astunud. Eestlaste suust puuduvad teated härjapõlvlaste abielusse astumise kohta, küll aga tunnevad seda slaavlased.
Härjapõlvlane vihastub kergelt ja teeb vihatujus inimesele kahju. Teeb keegi härjapõlvlasele head, oskab härjapõlvlane seda heaga kätte tasuda. Noarootsi ja Vormsi rootslased teavad, härjapõlvlased teha alati paha, kui inimene nende maale tulla.
Härjapõlvlastest peame maaaluseid lahutama, kes mõne korra endid naisterahva näol näitavad. Korra võtavad nad maa peal ristitütre, keda nad igapäev käivad vaatamas; viimaks viivad nad ta eneste juurde maa alla elama. Seal näiks nad toredates elumajades asuvat. Toiduks arvatakse neid peaasjalikult kastet tarvitavat. Hämaraks jääb, kas nad maa alt iga korra välja tulevad kastet nõudma. Majarahvas püüab igapidi maaalustele sööki, jooki hankida lootuses, et maaalused siis seda rohkem majarahvast õnnistavad. Toa nurka, aga ka lauta valatakse neile piima ja õlut maha. Tihti räägitakse, et maaalused niisuguse heateo eest andjale tubli tasu kinkinud. Kui korra keegi neile keeva piima maha kallab, vihastuvud maaalused nii, et maja süütavad põlema.
Mõne korra näitavad maaalused endid inimeste, mõne korra loomade kujul. Kärnkonna moodi esinevad nad vahel. Kärnkonn moondab ennast tarbekorral inimeseks. Kärnkonnale piima andja saab piima eest kühvlitäie mulda, mis hiljemine kuld- ja hõberahadeks moondub.
