Kaua aega mullapõues peidetud varandus hakkab viimaks hallitama, roostetama; sellepärast peavad haldijad teda kuivatama. Kuivatamine võetakse tavalisesti ööseti ette, enamasti neljapäeva öösel, harvemini laupäeva öösel. Harukorral kuivatatakse raha päeva-ajal, isegi suure reede hommikul. Alati ei kuivatata, vaid mõne korra tuulatakse, puhastakse. Kuivatamiseks, isegi tuulutamiseks tarvitakse iseäralikku, enamasti sinist tuld. Pea teatakse, et tule tegemiseks hagusid võetakse, pea aga põleb raha nii-ütelda iseenesest tules, ilma et tuli rahale viga teeks. Sagedamini ometi kuivatavad haldijad raha, viskavad halgusid tulele, annavad aga juhtumisi ka juurdetulijale süsi kuuehõlma. Need söed moonduvad hiljemini rahaks. Enamasti ei tunne saaja süte väärtust, vaid viskab söed maha. Alles hiljemini märkab ta, kuid liig hilja, missuguse varanduse ta enesest eemale heitnud. Meestele annavad rahaaugu haldijad süsi piibu põlemasüütamiseks, ja need moonduvad niisama rahaks.
Ei istu haldijas rahaaugu juures, vaid kuivab raha maa peal, märkab juurdejuhtuja tavalisesti, et ta rahatulega kokku juhtunud. Ihkab ta raha enesele, peab ta haldijale tingimata midagi ohverdama, nimelt seda, mis tal sel puhul käes, kas noa, sirbi, vikati, kirve, lähkri, piibu ehk muud selle sarnast. Mida suurem asi tulde visatakse, seda parem. Viskaja saab põlevast rahast niipalju enesele, kui palju tulde visatud asi katab.
Raha kohta maksab määrus, et see kas 100, 500, 1000 ehk 5000 aasta pärast peab inimestele tarvitada antama. Et inimesed teaksid, kust rahaauku otsida, laseb haldijas jaaniööl selle kohal iseäraliku sinise tule põleda, vahel harukorral ka punase tule, niisama ilmub see tuli harukorral muulgi ajal. Kõige paremini nähakse seda tuld katuse ungast vaadates. Soomlased
