Murueide tütred.
Kuna Eesti haldijate maailm inimestega enam-vähem sõjajalal seisab ja viimsed esimeste poolt alati vaenuavaldusi kardavad, kui ka haldijad ikka kurja ei katsu teha, ei pruugi inimene muruhaldijaid karta. Need pilguvad nagu heledad tähed mustade kõuepilvede vahelt, valmid põrmulapse muresid peletama, meelt rõõmustama, lootust tulevikku kasvatama.
Murueit ehk muruema oma tütardega asub metsas. Murueite kujutab rahvas enesele ette vanaldasena naisterahvana, kes mõne korra keppi käes kannab, ta tütarde parves igaüht aga niisugusena iludusena, nagu maapealsete neiude seas iialgi ei nähta. Murueide tütred elavad jäädavas nooruses, kannavad ebemesarnaseid valgeid riideid ja armastavad kuuvalgetel öödel metsas lagedal murul hea meelega heljuda. Murul heljumise ja viibimise pärast hüütakse neid ka muruneiudeks. Peale heljumise teab rahvasuu veel muruneiude vihtlemisest ja suplemisest kõnelda. Ühe kui teise tegevuse võtavad nad suveöödel, enamasti kuuvalgel ette. Nende vihtlemiselava on metsas puudeladvad, kus kuuvalgel nende vihad hõbedast säravad. Suplemas käivad nad metsajärvedes ehk metsa vahel jõgedes, kus nad vees kogu lühikese suveöö pahistades, mängides, naljatades mööda saadavad.
