Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mõne korra kutsub metshaldijas eksija enese juurde oma majasse, kus ta eksijat söödab, joodab. Viimaks saadab ta eksija õigele teele. Eksija on oma meelest ainult üsna lühikese aja haldija juures viibinud, kuid koju jõudes selgub, et ta aastad metsas mööda saatnud.

Metsavargaid nuhtleb metshaldijas valjult, ajab neid mõne korra kuni nende koduni taga. Küttidele mängib ta tihti vingerpussi, ennast mingisuguseks loomaks moondades. Küll paugutab kütt ta pihta, aga asjata. Isegi hõbekuul ei suuda talle kahju teha.

Tuleb metshaldijas kedagi karistama, võib ta tulekut ju kaugelt kuulda: maa müdiseb, puud liiguvad, oksad värisevad. Kes korra ta viha alla langeb, võib vaevalt armu loota.

Puud, mille sees ehk all metshaldijas asumas, ei lase ta ikka maha raiuda, vaid moondab raiuja silmad nii ära, et see kividele ja kändudele pihta virutab ja kirve puruks taob ehk kukub kirves varre otsast. Senikui puuraiuja kirvest kohendab, kasvab raiutud koht jälle kinni. Tuntakse aga juhtumisi, et metshaldijas oma puu eest palub seda kasvama jätta.

Suure mehe kujul inimese juurde tulles kutsub metshaldijas enesega öösel maadlema. Nupumees võidab ometi metshaldija, kui ise valguse poole hoiab ja vastase varju jätab.

Ausatele tütarlastele ilmub metshaldijas mõne korra kosjagi. Põlgab tütarlaps kosija, moondab see tütarlapse silmad ära. Mõnel teisel puhul võtab metshaldijas tütarlapse enesele vägisi naiseks. Niisugusest abielust sündinud lapsed võidavad muud inimesed tugevuse ja mõistuse poolest kaugelt ära. Nende kõnelemist kuuldakse seitsme versta taha.

Metshaldijale ohverdamisest teatakse vähe kõnelda. Jälgi sellest on ometi olemas. Mõnest metsast leidub kivi, kuhu alati marju viiakse. Teisal viivad kütid

79