Majahaldijas on nagu maja hing, kes majale alles tõsise elu annab. Huvitav selles suhtes tsheremisside arvamist majahaldija kohta tähele panna. Maja hing, majahaldijas armastab inimeste ligiläheduses viibida. Puuduvad majas asunikud, kolib majahaldijas sealt ära. Maja hing on tsheremisside arvamise järele sama kui toa rõõm, hea käekäik ja kordaminek (Hästesko, Län sisuomalainen runous, l. 189). Eestis ei selgu, kas majahaldijas inimeste lahkumisega majast ka ära lahkub. Tont igatahes armastab just asumata hooneid: seal tal oma tuba, luba, seal ta täielik peremees.
Majahaldijad tuletavad elavalt vanade roomlaste laarisid ja penaatisid meelde, kes maja valvavad ja kaitsevad.
Õuehaldijatest ei tea me muud, kui et nad õuet varjasid ja kaitsesid. Nende väljanägemise ja tegude kohta puuduvad lähemad teated, niisama ka nende asupaiga kohta õues.
Palju lugusid majahaldijatest langeb tondi lugudega ühte. Rahvas ei oska tavalisesti nende vahel mingit vahet teha, moondab palju enam liig sagedasti kõik majavarjajad tigedateks tontideks.
Mõnes kohas tuntakse veel onga nimelist majahaldijat. Ongad kolistavad ja müristavad laudidel ja toa peal, langevad aga, nagu näha, enam heade koduhaldijate kilda. Nende tegevusest teatakse vähe.
Rohkem tuntakse Võru pool ja Setumaal viruskundrat. Viruskundra astub seal Viru- ja Harjumaa kodu- ehk majahaldija ja muude Eesti majavaimude asemele. Viruskundra asub harvemini ahju peal ja parsil, sagedamini ahju all. Harukorral tuleb ta oma peidupaigast nähtavale, tihti kuulukse aga ta häält. Ta nimega hirmutakse lapsi, tõepoolest peetakse teda ometi hea südamega vaimuks, kellele ahju nurka, vahel isegi koldesse väike ohver viiakse leemevahu ehk muu
