Majahaldijas on maja kaitsevaim. Pahule inimestele ta ei ilmu, häile teeb ta aga head ja kannab nende eest hoolt. Maja endisena elanikuna tunneb ta kõiki maja tarvitusi, annab häda-ajal head nõu ja abi. Harva näitab ta ennast; kui näitab, siis kas vanamehe ehk naise näol. Maja elaniku surma puhul näitab ta ennast tavalisesti. Majahaldijat nähes tõuseb majarahva südames tihti kartus, et ta ilmumine surma ehk õnnetust ette kuulutab, kuid tavalisesti ilmub ta ometi majarahva tähelepanemist mingi asja peale juhtima. Tihti nähakse teda ainult magades. Pahandakse kudagi viisi majahaldijat, siis lahkub ta majast, sest pahandust ta ei salli. Kas ta mõne aja pärast majasse tagasi tuleb, ei selgu rahvateadetest. Tülitsemine, riidlemine, sõimamine, ülepea halb elu on haldijale nagu katkuks, mille eest ta põgeneb. Pahandakse haldijas ära, tuleb majale õnnetust karta, sest haldijas maksab pahanduse kätte, olgu siis, et teda kudagi viisi lepitatakse. Lepitamine sünnib enamasti ohvritega. Ohverdakse mõnesuguseid toiduaineid laudile ehk toa peale, aga ka jooki valatakse majahaldijale nurka maha. Ohvritega tuletati majahaldijaid muulgi ajal meelde, lootes, et nad siis seda enam majarahvale head teevad. Kreutzwald ütleb: Pidu ajal pidi majavarjajatele ikka sööki ja jooki ohverdatama, et hoonehoidjad heal tujul oleksid. Juues valati neile kannudest natuke nestet maha (Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 39). Aga õlle ehk taari tegemise järelegi ei unustud majahaldijaid ära, vaid valati neile ikka mõni tilk nurka, senikui märjukest majas leidus.
Mõni haldijas ei lepi selle söögiga ja joogiga, mis talle harukorral ehk pidude ajal antakse, vaid tuleb pererahva söömise ajal ahju takka pisikeste puulusikatega välja ja sööb ilma nende nägemata üheskoos kausist leent. Uus maja elanik peab majasse asudes haldijale tingimata jooki ehk sööki andma.
