Une üle valitseb unetaat, uneuku. Kalevipoeg nimetab unenägude sünnitajateks Murueide tütreid, kuid niisugusel väitel puudub alus. Kas inimesehaldijal unega muidu midagi tegemist või tuleb unetaati iseäralikuks unehaldijaks pidada, jääb kehvade ainete pärast hämaraks.
Igal inimesel arvati kas hea või halb õnn olevat.
Veel meie päivil räägitakse heast ja halvast õnnest; see kõneviis põhjeneb vana rahva usu peal. Enamasti jätavad vanemad hea õnne lastele päranduseks. Õnn tahab, et inimene tema peale loodaks. Töö ega hoolsus ei aita inimest ikka edasi, küll aga õnn. Mitmed elavad täiesti ühesugustes oludes; ühed loodavad õnne peale, nende käsi käib hästi, nad rikastuvad; teised loodavad töö ja usinuse peale; ei saa ometi haljale oksale. Õnne peale mittelootjatest ei hooli õnn ühtigi. Mõne korra võtab õnn enesele isiku kuju, kelle oma ta on, ja teeb tööd nagu inimene, kuna inimene ise ehk magab. Üks õnn aitab inimest ühesugustes töödes, teine teistsugustes. Mõnigi näeb, kudas naabrile ühes töös õnn alati lahkelt vastu tuleb; ta läheb sealt ka oma õnne otsima, aga asjata; ta õnn viibib kusagil mujal. Igatahes on inimesel raske ülesanne head õnne üles otsida; ei leia ta seda, peab ta halva õnnega leppima. Leiab inimene aga hea õnne üles, siis on ta päästetud; ta elu moondub kuldseks. Alles surmatunnil lahkub hea ehk halb õnn inimesest.
Õnnega peab inimene ettevaatlikult ümber käima. Pahandab keegi õnne, lahkub ta inimesest ega tule enamasti palvetegi peale enam tagasi, vaid saadab õnnetuse karistajaks pahanduse eest.
Vist usuti meil, nagu Soomes, kui ka meil kindlamad teated puuduvad, et õnn inimesega teel kaasas käib ja inimese eel juba koju tagasi tuleb ehk külasse läheb tulekut ilmutama (K. Krohn, Suomal. runojen usk., lk. 165).
