enne inimest koju ja kuulutab kudagi viisi kolistamisega ehk häälitsemisega inimese tagasitulekut. Juhtub inimesele teekäigul ehk kottu eemal viibides mingisugune õnnetus, tuleb haldijas seda tavalisesti omastele mingisuguste märkidega ilmutama.
Mõni inimesehaldijas on iseäranis elav, vägev ja tegev. Niipea kui inimene magama heidab, lahkub haldijas inimesest, kaugele rändama minnes. Enamasti võtab vaim niisugusel lahkumisel enesele kärbse, parmu, liblika ehk muu väikse tiivulise kuju. Sagedasti omandab haldijas inimesest eemal viibides suurema looma kuju. Isegi hundi ja karu kuju ei põlga haldijas. Nõidadest lahkub inimesehaldijas ikka, kui nõid soovib midagi vaimude riigist teada saada, aga nagu tähendud, ei pruugi see isik, kelle keha ta ajuti maha jätab, sugugi nõid olla.
Mõne korra rändab haldijas nähtaval viisil inimese kõrval, aga varjuna, mitte ainult päikese paistmise ajal, vaid ka pilvisel ilmal ja öösel. Niisugust varju näol ilmuvat haldijat kutsutakse varjumeheks. Varjumees on muidu täiesti inimese sarnane, kuid keha puudub tal. Ka ei räägi ta, kui temaga kõneldakse. Sunnib inimene teda enese juurest lahkuma, ei pane ta lahkumisekäsku tähele. Piitsaga võib teda ometi mõne korra minema kihutada. Missuguse otstarbega varjumehed endid näitavad, ei selgu saadud teadetest.
Inimesehaldijas kõneleb oma kaitsealusega tihti unes, talle mõnesuguseid juhatusi ja õpetusi andes. Rahaaugugi juhatab haldijas unes kätte. Tavaline inimene ei mõista alati haldija keerulisi õpetusi, neid enamasti tühisteks pidades ja sedaviisi mõnesugusest heast ilma jäädes. Unes ilmub mõne korra aga ka kellegi surnu haldijas. Unes antud haldija juhatusi hoolsalt tähele pannes ja neid täita püüdes saab inimene mõne korra suure õnne osaliseks.
