löödud lehe asemelt leiti korra kõrvapidi seina külge naelutud tütarlaps. — Õieti ei ole tarviski luupainajaks käijat minna otsima, sest vea saamise järele saadab luupainajaks käija alati sinna, kus talle viga tehtud, kellegi isiku kas leiba, piima ehk mingisugust asja paluma, sest niisugusest asjast loodab vigane abi.
Nagu eelmistest seletustest selgub, on luupainaja inimene, kuid mitte tavaline inimene, vaid niisugune, kes enesele iseäraliku tarkusega vaimude omaduse pärinud, teise sõnaga nõid. Luupainaja võib tarviduse järele inimese kuju maha jätta ja ennast loomaks ehk asjaks moondada ja tarviduse möödamineku järele jälle inimese kuju omandada. Tõepoolest ei muuda luupainaja inimlik keha ennast sugugi, vaid hing lahkub kehast, enesele lahkudes üht ehk teist kuju võttes. Holzmayer nimetab luupainaja vanaks naiseks. See väide lonkab arvustuse käes, sest luupainaja ilmub niisama ka noore tütarlapse ja meesterahva näol.
Sagedasti puuduvad luupainajaks käiva isiku kohta ometi teated, et ta nõid oleks. Selle asemel selgub, et mõni nõid ühe ehk teise isiku nõiub luupainajaks. Teatav isik ei tahaks luupainajaks käia, kuid nõiduse sunnil peab ta kas inimest ehk looma painama.
Harukorral tuleb kodukäija selle juure, kes teda kudagi pahandanud, luupainajaks. Tavalisesti ometi vaevab kodukäija muul viisil neid, keda ta vihkab, ilma et just hakkaks nende liikmeid pigistama ja keha rõhuma. Soomlased sellevastu tunnevad palju rohkem juhtumisi, mil surnute hinged elusaid käivad painamas.
Eestis teatakse veel, et võib saada luupainajaks see, kel kahekordsed hambad olemas; seega sünnib juba niisugune isik luupainajaks. Peale selle saab luupainajaks iseäralikkude nõiasõnade kaudu. Neid nõiasõnu ei tunta enam. Veel usutakse, et luupainajaks saab iseäralikkude rohtude ehk võiete kaudu; rohtusid võe-
