Võrulased arvavad, et luupainaja nähasaamiseks tarvis talle sadul selga visata ja sepa juurde sõita. Teisal tuntakse niisamasugust sepa juurde sõitmist, kuid lisatakse juurde, et sepp peab luupainaja ära rautama.
Looma seljas nähakse luupainajat, kui lina ümber võetakse, rangid pahempidi kaela pannakse ja läbi rangide vaadatakse. Aga muulgi viisil nähakse luupainajat: võetakse kolm neljapäeva õhtut järgemööda vits, pannakse kolm sõlme sisse ja lüüakse kolm neljapäeva õhtut vaevatud looma järgemööda.
Luupainajat saab näha inimeserasvast küünla abil. Niisugune küünal pannakse vaka alla põlema. Kus luupainaja kellegi peal, võetakse vakk pealt ära ja kohe on vaevaja täiel kujul näha. Inimeserasvast küünalt arvatakse nii heledaks, et selle valgusel kõik võib ära näha.
Luupainaja ei näita ennast alati inimese näol, vaid tule valgel vaadates nähakse teda ka koera, kassi, peata vasika, hobuse, porikärbse, linnu ja muu looma näol. Asjadeks moondab ta ennast tihti, et seda hõlpsamalt ennast tundmatuks teha. Pea esineb ta munana, pea õlekõrrena, pea labidana, pea toobina, pea mingisugusena muuna majariistana. Hea meelega moondab ta ennast nõelaks, kõrreks, leheks. Valvajad ei pane nii väikesi asju tähele ja luupainaja pääseb hõlpsalt põgenema. Targa silmast ei jää ometi niisugunegi luupainaja „hobuse jalg“ varjule. Tark katsub luupainajat kohe ta vaevamise eest karistada, leitud lehte kas kõveraks ehk kõrt katki murdes ehk nõela silmale viga tehes. Niisuguse veategemisega saab luupainajaks käiv inimene viga: kas murtakse ta jalg katki ehk väänatakse käsi asemelt ehk keerdakse pea kõveraks. Kui hommikul ümberkaudsetesse taludesse minnakse otsima ja kellelgi leitakse samane viga olevat, teatakse, kes luupainajaks käinud. Naelaga seina külge kinni
