Luupainaja.
Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk — kudas teda vahel ka nimetatakse — painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaanija, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul ehk kehal lasudes, ühtlasi liikmeid ja konta nagu pihtidega pigistades ehk paremal juhtumisel kõvasti muljudes. Niisugune rõhumine, pigistamine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks, justkui oleks ta praegu veest välja tulnud. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Pikem painamine nõrgendab painatava rammu, kurnab ta jõudu, moondab ta luuks ja nahaks ja võib surmagi tuua.
Mitte ainult inimesi ei vaeva luupainaja, vaid niisama koduloomigi, nimelt veiseid ja hobuseid; vähemate loomade painamise kohta puuduvad teated. Kauem loomadegi painamine avaldab samasuguseid tagajärgi kui inimeste painamine; loomad kiduvad, kaotavad jõu ja lihavuse täiesti ja lõpevad otsa.
Painatav tunneb küll luupainaja painamist, aga ei jaksa tavalisesti ennast sellest milgi kombel vabastada, sest nagu Munamägi rõhub painatavat. Harukorral võib painatav käe vabastada. Õnnestub tal niisugusel puhul
