Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/57

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

palju paha teinud (Finnische Mythologie, l. 125). Viimast oletamist ei või küllalt põhjendada.

Kääpaga käsikäes käib kääpjalg, kööpjalg, kaapjalg. Esimesed nimed on vähe tuntud, viimne rohkem. Kääpjalg, kööpjalg näikse Rootsi Köbeliga lähedas suguluses seisvat. Sõna lõpu -bel on rahva etümoloogia jalaks moondanud. Kääpjalg, kööpjalg, kaapjalg avaldab, niipalju kui mina märganud, neidsamu omandusi, mis haldijas kääbas. Ta elukoht on surnuaed; sealt ilmub ta iseäranis aasta vahetusel ja näitab ennast inimestele. Mõne korra kohutab ta jalakäijaid, mõne korra jälle jookseb ta sõitjale järele. Enamasti käib ta püüd selle peale inimesele paha teha. Tihti õnnestab inimesel ometi ennast kiusaja käest päästa.

Tuttavam kui kääbas on kalm, mida tihti ka kalmeks ehk kalmetiks nimetatakse. Kogu Eestis tuntakse väga palju sellenimelisi vanaaegseid matusekohti; J. Jungi „Muinasaja teadus“ II, III mainib neid hulgakaupa. Kalme kõrval kannavad kohad vahel ka nime kalmukünkad, kalmumäed. Soomes esineb kalm = kalma ja kalmisto kujul, Ingeris vahel kalmuse kujul. Ingerist on nimi isegi Vene ajaraamatusse tunginud, kus kohta 1534 коломище nimetatakse. Samojeedi keeles vastab kolmu ehk halme sõna samale mõistele, kuid tähendab enam surnut ehk surnu hinge. Mordva keeles tähendab kalma ehk kalmo hauda. Seesama tähendus on kalmul mitmes Soome sugu keeles Lääne merest peale Vene Karjalani.

Kristlikka matusepaiku kalmudeks ei hüüta, küll aga paganaaegseid, peale selle vahel veel sõja- ja katkuaegseid kõrvalistes kohtades, eemal tavalistest ristiusu matusepaikadest. Ristiusu ajalgi armastasid eestlased kuni 18. aastasajani surnuid kalmudesse matta. Alles valjud trahvid jaksasid neid kalmudesse matmisest ära võõrutada.

57