Kääbas ja Kalm.
Kääbas tähendab matusepaika, tähendab sedasama, mis kalm, kalme. Tallinnamaal ei tunta hulgas kihelkondades tegelikult kalmu sõna sugugi, vaid ainult kirjanduse kaudu.
Igal pool, kus rahvas kääpaid tunneb, sisaldavad need kääpad ikka vanu haudu. Kääpamäed esinevad niisugustena mägedena, kuhu muiste surnuid maetud, ja lihtkääpad tasasel maal niisama matusepaikadena. Isegi Kääpa jõge ei saa me matusepaigast lahutada. Vaevalt tohime oletada, et jõgi Kalevipoja surmast või mahalõigatud jalgadest enesele nime pärinud. Palju tõenäolisemaks tuleb väidet tunnistada, et seal Kääpa talu juures muistne matusepaik olemas.
Leidub veel teistsuguseid kääpaid, vaimusid. Kääbastest tulevad ööseti vaimud välja, keda ka kääbasteks nimetatakse. Niipalju kui ma aru saanud, ei ilmu need vaimud hulgakaupa, vaid tavaliselt üksikult ehk harukorral kahekesi. Enamasti esinevad vaimud kääpad valges riides, suuremalt jaolt naisterahva näol.
Vaimud-kääpad tulevad igal ajal öösiti haudadest välja; sagedamini nähakse neid laupäeva öösi, kõige sagedamini uue aasta öösi, s. o. öösi vasta uue aasta algust. Inimesega kokku puutudes katsub kääbas sagedasti kahju teha.
