„Ilmatare“ kolmas osa Maanala oma linnaga, tarkadega j. n. e. on täiesti Bertrami oma luuleleidus, ilma Eesti rahvaluule aluseta, kui ka autor Manalat niisugusena katsub kujutada.
Setukeste laulud kõnelevad manalastest, Manast, Mana minijast j. n. e. Esimesteks arvatakse muidugi kõiki Manalasse puhkama läinud hingesid. Wiedemann’i seletuse järele on manalased head vaimud, kes õnne toovad ja keda igaüks tahaks hea meelega näha. Heast, vagast inimesest öeldakse: ta on vaga kui manalane! Kui ka viimast ütlust tarvitatakse, ei anna rahvasuust saadud näpunäited mingisugust tuge manalaste pidamiseks häiks vaimudeks. Manalaste maaks nimetatakse vahel surnuaedagi. Manalane jääb nimeks kõigile hauas hingajatele, ilma et nimi hingaja häid omadusi rõhutaks. Paganus tundis Manalat, Toonelat j. n. e., kus surnud hinged, head ja kurjad, kõik üheskoos „manalastena“, Mana minijatena, poegadena, tütardena, varjulastena rõõmuta, vagusat elu elasid.
Rahvalauludes esineb surm, surmahaldija harukorral ka Toone nime all; tema ja surnute asukohta hüütakse Toonelaks.
Käisin eile Hiielassa, |
Muis rahvamälestustes ja rahvajuttudes ei kõnelda Toonest nii hästi kui midagi. Wiedemann’i teated Toonest ei ulata kaugemale kui „Tooni, sellest Toonela = altmaailm, surnute asupaik“. Aga isegi rahvalaulud — Setukeste laulud, kus kõige enam Tooni esineb — ei tea tast midagi lähemat. Lauldakse neiust, kes teeb Toone tuld. Teisal jälle kõneldakse toonelastest, Toone tütardest ja Toone onupojast, aga nendegi tegevusest ei saa meie mingisugust selgemat pilti. Me jääksime
