Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/52

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mana ja Tooni.

Surnute riigi haldijatena esinevad Mana, Tooni, Kääbas ja Kalm, kõik õieti sama olevuse nimetamise teisendid. Mana nimi on rahva seas rohkem tuttav kui Tooni. „Mana käsi hoiab meesta“ ja „Mana targad“ puutuvad kirjandusest silma. Wiedemann pühendab Manale mõne rea, üteldes: „Mana = Tooni, surnuvalla, altmaailma valitseja. Temast enesest ei ole sugugi ehk on vähe juttu; sinna kuuluvad aga kahtlemata Mana tark ja Mana sõnad“. Tõesti sulab Mana ja Mana asupaik Manala Toonega ja Toonelaga ühte, mõlemad on sama mõiste nimetused, üks omast keelest, teine ehk võõrast keelest pärit. Mana sõna on nimest Manala tekkinud, Manala aga sõnast Maan ala, maa all. Mõnes kohas räägitakse veel meie päivil Maanala. Aja jooksul tekkis Maan alast Manala, mis õieti maa-alust kohta tähendab, nagu Kalevalaski öeldakse:


Manalasta maanki alta,
s. o. Manalast maagi alt. Teisal jälle räägitakse Manala alusveest. Ennemuistsete juttude järele kujutab vana rahvas enesele elu maa all niisamasugusena kui maa peal ette. Seal on metsad ja põllud, orud ja mäed, hobused, lehmad, lambad, metsloomad, isegi jõed ja ojad. Ainult hämarus valitseb Manalas.
52