ja otsitakse, ei leita kedagi. Pea aga sureb keegi majas. Suremine kuulutab, et marras majas käinud ühel ehk teisel viisil suremist ette kuulutamas.
Virumaal nimetatakse mõnel puhul kodukäijaid marrasteks. Mardad sulavad seal vahel kodukäijatega täiesti ühte. Marras kõnnib ehk jookseb tihti niisama kui kodukäija, sammub vahel hobuse kõrval hobusega võidu. Marda ühtesulamine kodukäijaga sunnib meid oletama, et marras surnust tekkinud.
Viimast oletamist toetab ka see ilme, et seal, kus keegi inimene õnnetumat surma saanud ja maha maetud, mardad sagedasti mitmel kujul ilmuvad. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid üles ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised.
Professor J. J. Mikkola väite järele on „marras“ sõna tähendus esiotsa olnud „surnu“. See tähendus sobib hästi ka Eesti keele sõna kohta „marraskest“ — rikutud, surmale määratud nahk. Prof. K. Grotenfelt oletab, et „martaus“ = Eesti mardus surnut, surnukeha targutab. Martaus oleks sõnakuju teisend, nagu meil mardus marda teisend. Novembrikuu peale langeb hingede päev ja osalt ka hingede aeg. Soomlased on seda kuud sellepärast hakanud „marraskuuks“ nimetama. Prof. K. Krohn oletab, et meie mardikuu sõnast mardakuu tekkinud. Niisugusel puhul sulaks marraskuu meie mardikuuga ühte. Marraskuu tähendab vist seda kuud, mille jooksul hingede kodukäimise aega peeti, ehk aga, nagu prof. Mikkola väidab, ohvrite tapmise kuud; need ohvrid olid muidugi surnutele määratud nende maa peal käimise ajaks. Vanus Soome kirjus kõneldakse marras-ohvritest, mis sedasama tähendavad kui tapmiseohvrid. Prof. Mikkola järele on marras = surnud Iraani keelest laenatud; teine sõnakuju on martas, mis surevat ja inimest tähendab.
