Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/41

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Surnuid kardeti ju vanal ajal ja kardetakse tihti veel meie päivil, oletades, et nad paha teevad. Iseenesest ei või iga surnut kurjaks ega heaks nimetada. Asja olude järele kujunes surnu iseloomu avaldamine. Surnu võis ühele hea, teisele paha, täna lahke, homme tige olla, ikka selle järele, kuidas teda austati ehk ohvritega meelitati. Sai ta elusalt isikult seda, mis talle meeldis ja mida ta soovis, ilmus ta sellele nagu kaitsja, kuna vastasel korral inimene pidi ta viha kartma.

Perekonna liikme suremise järele oli järeljääjate esimene hool surnu põlve mõnusaks teha. Igavuse eemalehoidmiseks uues põlves valvati öösel surnu juures ja süüdati tuli põlema. Enamasti kestis niisugune valvamine kolm ööd. Ühtlasi peeti hoolt, et keegi surnu rahu ei segaks; ei tehtud mingisugust kära, müra ja kui seda kusagilt kardeti, kõrvaldati kära sünnitaja ju aegsasti. Peale selle kanti mõnes kohas nagu Ingeris surnu juurde toitu ja jooki, et kui surnul nälg ehk janu tuleks, ta kohe võiks soovitud aineid saada.

Surnust arvati, et ta igavust tundes pea üht ehk teist perekonna liiget enesele katsub seltsiliseks röövida. Inimese asemel püüti surnule loomi kaasa anda; haual tapeti kukk, lammas ehk lehm. Matjad keetsid liha ja sõid haual, ülejäänud osa aga jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks.

Peiesid peeti ka surnu kodu. Peiete pidamist targutab Läti Hindrek, kui ta ka peiete nime ei maini, üteldes, et eestlased matuseid „pühitsesid suure kaebamisega ja joomisega oma viisi“. 1428 Riias peetud kiriklikul koosolekul öeldakse, et eestlased tihti kirikutes ja pühitsetud matuseaidadel söömapidusid peavad, kus nad surnud vanematele ja sõpradele sööki, jooki pakuvad, kuna nende usu järele see neile troostiks on, ja ka teisi oma paganakombeid panevad nad sealsamas toime.“ Hjärngi teab 17 aastasaja algusel, et viisiks oli iseäralikkudel mäles-

41