Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/39

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Surnute austamine.

Sagedasti kõneldakse hiinlaste esivanemate kultusest ses mõttes, nagu oleksid hiinlased ainsad esivanemate austajad. Lugu on ometi nii, et kõigil Soome-Ugri rahvastel oli vanasti esivanemate austamine ja teenimine ühine. See austamine ulatas ennemuiste veel palju kaugemale muude rahvaste sekka. Kõigiti oskasid Soome sugu rahvad ammu paganuse ajal õieti hinnata Moosese neljat käsku: Austa isa ja ema, et su käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid maa peal. Soome-Ugri sugu rahvaste usu järele seisavad surnud elavatega nii ütelda iseäralikus vastatikuses suhtes; mida parem see suhe, seda paremini käib elusate käsi. Surnud moonduvad nagu järelejäänud omaste kaitsevaimudeks, elus olijatele varjajateks kõiges olemises mitte ainult meil, vaid muudelgi sugurahvastel. Huvitav tähele panna laplaste arvamist surnute kohta, nagu seda 1730 a. surnud missionäär Isaak Olsen kirjutab: „Surnud käsevad elusaid pidada just samasuguseid asukohti, pruukisid ja viisisid ja riide moodisid kui neil enne olnud. Targad peavad neid õpetama ja karistuses kasvatama; kõnelema nendega Lapi keelt ja hoiatama neid mingisugust teist keelt kõneleda kui Lapi keelt, sest see on kõige parem keel, mida nende esivanemad kõnelenud ja mille nende esimene tark ja haldijarahvas ja muud

39