Libahunt ei erine pealt nähes milgil kombel tavalisest hundist. Vahet teeb ometi valge märk kaelas libahundi ja pärishundi vahel. Valge märk või täpp tekib kaelas kantud sõlest, preesist ehk muust sarnasest ehtest.
Soomlasedki tunnevad libahunti. Nad nimetavad teda aga „Viron susi,“ see on Eesti hundiks. Sellega ei taha soomlased libahunti ometi mingisuguseks Eesti leiduseks tunnistada. Palju ennem tuletab soomlaste Viron susi libahundi Saksast põlvenemist meelde. Sakslased kõnelevad nõidade moondamisest „vervolfiks,“ „mees-hundiks.“ Sõna algupoolest „ver-“ Lad. „vir“ tegid soomlased viro ja nii tekkis neil „Viron susi“. Soomlaste arvamise järele toidab Viron susi ennast vähem murtud loomadest kui tuulest. Ta jookseb ikka, lõuad lahti, vasta tuult. Leib vabastab teda niisama kui Eesti libahunti nõiduse kütkest.
Hunt ei kipu libahundi kallale, sest hunt peab libahundi enesesuguseks hundiks.
Kodumaa ülemus selle vasta ei tunnud libahuntide kohta armu, vaid pidas nende olemasolemist niisama tõeks kui talupojad. Vanad kirjad teavad, et kodumaa kohtud ära lasknud hukata palju inimesi, keda libahuntideks käimises kahtlustati. Tallinna harutati 1615 ja 1618 libahundi protsessa ja Viru Nigulas veel 1640 aastal. Kiviloos põletati 1617 korraga kuus naist nõidus pärast ära, selle järele kui neid enne rängalt oli piinatud. Esiti sattus üks naine kohtu alla. Selle naise peale kaebati, ta käinud kümme aastat libahundina kahju tegemas. Piinamisel päriti naiselt kaassüüdlasi. Naine tunnistas viis teist naist kaassüüdlasteks. Kõik kuus mõisteti kohtu poolt tulesurma.
Olgu veel tähendatud, et nõiad inimesi vahel muudeks loomadeks moondavad, näituseks hobuseks, kes aga jõulu õhtul saadud leiva varal nõiduse väest jälle inimeseks pääseb.
