Virmalised, loksberi sõitjad ja maksamerelised.
Rahva arvamise järele sünnitavad nõiad virmalisigi. Virmaliste nime ei tunta igal pool Eestis. Lääne pool nimetatakse need põhjavalguseks. Põhjavalguse asemel tarvitatakse virmaliste nimetamiseks veel muidki seletavaid ütlusi, nagu „taevas tapleb“, „taevas vehkleb“, „taevas lööb lõhki“, taevas lõkkel“ jne.
Rahvajutud seletavad, virmalised tekkida mingisuguse asja selga istunud nõidadest, kes enne taeva alla minekut iseäralikka tempa teevad. Nad künnavad õhtul rehe põranda üles, külvavad odre peale. Odrad tärkavad ja valmivad vähem kui tunni aja jooksul. Kohe lõikavad nad odre, peksavad, tuulavad, jahvatavad, keedavad pudruks. Iga nõid võtab peotäie piirga kätte, ropsimõõga vöö vahele, läheb pudru sööma. Pudru sööja tõuseb sedamaid lendu, lendab taeva alla, hakkab puumõõgal teiste omasugustega vehklema. Sellest vehklemisest ja piirgute põlemisest tekivad virmalised.
Teiste teadete järele ei ole tarvis odre külvata ega pudru süüa, vaid nõid istub lihtsalt lõugeti selga ja lõuget viib ta kohe virmalisteks. Jälle teised teated teavad, nagu voolaks virmaliste valgus taeva alla sõitnud nõia saanist ja hobusest välja.
