niisugust naisterahvast tihti „vanaks Soome eideks”, Võru pool „Viru tädiks”.
Ustakse, et mõni nõid võib inimesi tuulispasaks moondada. Kuna muidu terariistaga visates tuulispasaks käija haavu saab, päästab viimasel juhtumise terariistaga viskamine tuulispasaks käija nõiduse küüsist.
Tuulispasaks käija püüd on saaki röövida. Siit röövib ta seemet põllult, sealt kuhilaid, siit heinasaadusid, sealt kuivama pandud pesu, lühidalt kisub kaasa kõiki, mis talle meeldib. Püüab keegi teda takistada, sasib ta takistaja riideid ja juukseid ehk veeretab teda mööda maad, nii et takistaja luud, kondid ragisevad.
Tuulispasaks läinud nõia haldijas jääb vaatajale tavalisesti nägemataks. Teatakse ometi juhtumistest kõnelda, et nõia kujugi ilmub niisugusel korral, kui keegi tuulispaska narrib ehk vihastab. Niisugusel puhul vahib tuulispasast kole inimese kuju narrijale, vihastajale vasta. Aga muulgi juhtumisel võib tuulispasas nõida näha. Rahva väite järele tarvis kumargile lasta ja läbi reite vaadata. Kui tuulispasaks käija tuttav isik, võib teda kohe ära tunda. Vaatajat püüab tuulispask alati nuhelda; käib temaga nagu mängupalliga ümber.
Näha saamiseks ja äratundmiseks kiidab rahvas veel hea olevat sülitada ja terariistaga, kas noaga, kirvega, sirbiga ehk muuga tuulispaska visata. Viedemann kiidab selles suhtes heaks abinõuks hüüda: „Tuulispask, tuhakott! Võta nii palju kui Jumal annab, sitta suhu, paska parda!“
Tuulispaska püütakse tihti ta kahjutegemise pärast nuhelda. Terariistaga visatud tuulispask saab viskamisest enesele haava. Kui tuulispasaks läinud isiku hingeta keha leitakse ja ümber pöördakse, ei pääse hing enne sisse kui keha endises olekus. Suuremad nõiad oskasid tuulispasaks käija oma sõnadega kinni panna. Igatahes tuleb tuulispasaks käijaid vähemate nõidade
