Lõpusõna.
Võerad voolud vajutasid Lääne mere mail esivanemate elamisele ja olemisele nagu pitseri peale. Kuna muud Soome-Ugri hõimud kaubateedest ja läbikäimise-kohtadest kaugel olles esialgset elu edasi elasid, puutusid meie esivanemad Euroopa aknal mitme võera maa elanikkudega ühtelugu kokku ja omandasid neilt kultuuri ja usundi asjus mõnesuguseid uusi aineid. Me ei suuda olevikus enam esivanemate usundi algkuju kindlaks määrata; esitud kujutused on võeraste mõjude tagajärgedel tekkinud mütoloogiline toode.
Kõige vanemaks esivanemate usundi kujuks jääb igatahes surnute austamine, esivanemate hingede kultus, kui ka sedagi usundi kuju täiesti Soome-Ugri rahvaste omaks ei tohi tunnistada, sest selle juured ulatavad muudegi rahvaste hulka. Surnutest tekkisid aja jooksul haldijad, kes rahva arvates kogu loodust elustasid, puud, kivid, mäed j. n. e. nii-ütelda hingelisteks tegid; neist arenes hiljemini vägimeeste kultus, jah, see ulatas isegi jumaluseni. Surnute austamine jõudis paavstiusu ajal kõige kõrgemale tipule, mil kultusele nagu ametlik kuju anti, kui pühaliste ja märtrite teenimine kõikidele kohuseks sai ja pühalistega ja märtritega üheskoos esivanemaidki võidi austada.
Esivanemad ei teeninud oma kõrgemaid olevusi mingisugustes templites, nagu kultuurirahvad, vaid hiites
