Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/243

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hiievägi on peata inimesed, kes metsas oma radasid kõnnivad: nende juhil on pea. Juhtub inimene hiieväe radadele, eksib ta ega oska enam tagasi. Hiieväel on väiksed kuljused, neist kuulukse nende tulekut. Kuljuseid kuuldes on kõige parem maha heita ja teha, nagu magataks. Magajale ei tee nad midagi paha. Teise teate järele oli hiievägi ainult pöidla pikkune, kuid nina peaaegu niisama pikk kui keha. Et nad nii väikesiks peeti, võisid nad puude allgi asuda. Kui välk puusse lõi, arvati välku hiisi taga kiusavat. Teiste teadete järele ometi ka kolesuuri hiisi olemas.

Igatahes erineb prof. K. Krohni seletuse järele soomlastel hiis ehk metsahiisi metshaldijast märksalt. Metsahiis on rumal, inetu, habemeta, keerdsilmiline, räbalates, kuna metshaldija habemega toreda mehe näol, suurte silmadega, puhtais riideis ilmub.

Soomlased tunnevad peale metsahiie veel mäehiit, veehiit, maahiit, kalmuhiit, kojahiit, toahiit, saunahiit, rehehiit j. n. e., ei tea neist ometi midagi lähemat kõnelda.

Soomlastel ei kehitunud hiiepuude austamine ja nende all ohverdamine nii üleüldiseks kui Eestis. Siiski viidi hiitele mõnes kohas piimaohvrid. Pealegi algas seal sõda hiite vasta palju varemini kui meil. Ingeris kõneldakse 1535 munk Iljast, et ta „rahva“ vanu pruuka kaotanud, pühi hiisi maha raiunud, ära põletanud ja ohvrikivid vette veeretanud. Liivlaste kohta ütleb paavst Innocentius 1199 ühes kirjas, et need lehtpuid austanud. Kaugemad Soome sugu rahvad käisid igal maal hiites ohverdamas ja palumas. Ristiusu toomise ajal algas Saksamaal sõda hiiepuude vasta. Geismaris raius Bonifatius püha hiietamme maha, Eestis tegi Võnnu õpetaja Sass veel 1787 niisama. Grimm teab, et veel uuemal ajal Saksamaal pühi tammesid austud.

243