äralikku linna, vaid sulab, ka Hiitola nime kandes, mäega kokku. Hiisi-sõnast on deminutiivi kuju hiito, hiitto, hitto moodustud. Lapi keeles tuntakse hiit „hita“ kujul, kuid seda sõna tarvitakse juba vandeks, nagu Soome hitto sõnagi.
Soome rahvalauludes mainitakse hiie vastandina helvetit. Seega pärib hiisi sealgi enesele koha tähenduse.
Vanemal ajal seletati Soomes, hiied olla sügavates laantes, koobastes ja mäelõhedes asuv eelajaloo-aegne rahvas, aga Lönnrot lükkas nad mütoloogiasse, arvates, et nad Lapi seidaga ühte sulavad. Comparetti seletab, et hiisi on metshaldijas ja ta asukohaks tuleb padrikut ja metsaseid mägesid arvata. Ühtlasi oletab Itaalia õpetlane, et hiied ei ole muud kui mõnesugused metsavaimud, keda tihti hiidudega vahetakse. Esiotsa esitasid nad metsmehi, metsinimesi. Comparetti arvates juhib metsmeest nimigi kätte, mille ta Saksa sõnast Heide tuletab, üteldes, et see esiotsa metsmeest tähendanud.
Prof. A. R. Niemi tuletab hiis sõna muistse Skandinaavia hidi, vana Germaania hido sõnast, mis karu talvist pesa, aga ka koopaid ja urkaid tähendab, kus hundid ja muud metsaloomad pesitavad. Rootsi keeles tarvitakse põlgavas tähenduses sõna ka inimestest. Agricolal esineb ometi hiis karjalaste ebajumalate killas: Hijsi Metzeleist soi voiton = Hiis soovis metsast saaki. Muidu aga tarvitab Agricola hiisi oma ümberpanekus ka metsade ja metsatukkade tähenduses. Hiid, hiiu ja hiis on mõlemad ühest kännust võrsunud, teine sõnakuju aga teise tähenduse Eestis saanud, hiid ehk hiiu inimeseks jäänud, hiis aga meil pühaks metsaks ehk puuks muutunud.
Kuna meil hiie-rahvast räägitakse, tunnevad soomlased hiie-väge. Põhja-Satakunnas ustakse, et
