Nende ridade järele sulavad Hiiela ja Toonela täiesti ühte. Rahva seast kuulis Dr. Veske omal ajal veel arvamist, et Hiiela ja Toonela matusepaika tähendavad.
Eestist leiame hiite austamisest ju Läti Hindrekult tunnistusi. Läti Hindreku teadmise järele oli Virumaa püha hiis ühtlasi Tharapita = Taara austamise koht; surnute austamisest hiies vaikib ta ülepea. Liber Census Daniae tunneb pisut hiljemini Virumaal Verklas hiie, ilma et ütleks, keda selles hiies austati. Veel mineval aastasajal kuuldi Märjamaa kihelkonnas rahvasuust teateid, Taara elanud lepikus ja kaasikus, hiie jumal aga enam okasmetsas. Seal teatakse ka kõigest aiast jutustada, millega pühapaik olnud ümber piiratud. Lääne Nigulas nimetati veel mineval aastasajal põliseid hiiepuid „vanadeks jumalateks“.
Kõigiti näib, et surnute austamine hiites hilisemal ajal ikka enam tagapõhja jäi, sellevasta üleüldine ohverdamine enam etteotsa astus. Neljapäev kutsus elanikka hiie ümbrusest kokku püha pidama, ohverdama, isegi torupilli mängu järele tantsima. Virumaa Aaspere Liiguste küla Laagrimäe hiiest kõneldakse, et seal rahvas mõnekorra kogu neljapäevase öö tantsinud; niisama Hiiu Pühalepas (vd. Esivanemate ohverdamised, lk. 48—56). Iga hiiepuu all ei peetud tantsupidu. Leidus ju hiiepuid õige rohkesti. Igal külal oli oma hiiepuu, ka paljudel üksikutel taludel. Ohvrid viidi igal pool hiiepuule, viidi neljapäeval, aga ka muil päivil. Mõnest hiiest uskus rahvas, et see taevast maha tulnud. Teistest hiiepuudest jälle kõneldi, et nad nagu inimesed eluaset muutnud; ei meeldinud neile ühes kohas, rännanud nad teisale, kus rahvas neid rohkemini austanud.
Hiiepuude alla viidi ohvriks igasuguseid toiduaineid, aga ka muid väikesi asju, Peale muu pandi puu juurde raha maha, mida sealt keegi ei tohtinud võtta, sest
