Koerakoonlasi ei või mingisuguseks eestlaste omapäraseks luulekujuks pidada. Neid tundsid nimepidi ju mitmed vanad rahvad. Istria kirjanik Aithikus kõneleb ju umbes 500 pärast Kristust koerakoonlastest. Need asuvad Aithikuse teadete järele kaugel põhja pool Munitia saarel maailma otsas metsades ja soodes ja söövad elajaid. Inimeste söömisest vaikib Aithikus.
Hiljemgi tunnevad mitmed Euroopa rahvad nimepidi koerakoonlasi. Kui 30-aastases sõjas Gustav Adolf Saksamaale tuli, pidasid sakslased esiti karuste kasukatega ja karvaste mütsidega soomlasi ja laplasi koerakoonlasteks.
Lätlased teavad koerakoonlastest = sumpurnidest umbes samasuguseid lugusid jutustada kui eestlased.
Koerakoonlastele on ammu katsutud seletust otsida. Koerakoonlasi tuletavad liig elavalt endiste sõdade aegsed riisujad sissid ehk pardiajajad meelde, kes kas üksikult ehk mitmekesi taludesse ja küladesse röövkäikusid ette võtsid ja naisterahvaid ja noori inimesi omale maale vangi viisid. Enamasti tuleb neid sissisid venelasteks ja poolakateks arvata; venelaste kõrval nimetatakse aga tihti ka tatarlasi, kasakaid, kalmüklasi. Need pardiajajad ehk sissid kihutasid, mõegad ja piigid peos, muud tapariistad sadulas, tuhatnelja küladesse ja peredesse, enne kui keegi tulekut teadis aimata, ja tapsid ehk võtsid vangi ettesattujad. Tihti tuntakse juhtumisi, et naised endid meeste riidesse pannud ja omapead sissidena taludesse ilmunud riisuma, teades, et sissi eest kõik taluvägi põgenes. Mõni varjule pugenud põgeneja juhtub kogemata varjult sissi naistesugu nägema, tungib ootamata kallale, tapab naississi. Meestesugu sissid ahvatlevad, majad eest tühjad leides, ärapõgenenud naisterahvaid tagasi tulema hüüuga: „Mall, Maret! Pill, Piret! Tulge välja Käiega! Juba sõda otsas!“ Paneb keegi kutset tähele, peidupaigast välja tulles, võtavad
