inimestega iganes kokku puutuvad, sasivad nad kohe kõrist kinni. Suuremagi inimeste salga eest ei kohku koerakoonlased tagasi; välgukiirusega kargavad nad kallale, murravad maha. Koerakoonlaste eest ei varja lukus ega tugevad seinad; ikka pääsevad nad kudagi viisi kallale. Ka mets ega koopad ei too abi. Koerakoonlased nuuskisid inimeste haisu üles ja tulid järele. Ainult kõrkjasse põgenemine päästab koerakoonlaste eest. Vesi viib inimese haisu laiale.
Hea abinõu pakkusid koerakoonlaste vasta toomingad, sest rahva teadmise järele läheb inimese ja toominga hais ühte. Toominga juurde jõudes kaotavad koerakoonlased inimese haisu ja küsivad tihti: „Kas inni hais või tommi hais, kas inni hais või tommi hais?“ Seda asjalugu tundes katsuvad inimesed kas toomingapõesasse peita ehk toominga otsa varjule pugeda. Koerakoonlaste kartusel istutati vanasti sagedasti elumajade ligidale toomingaid, aga niisamutigi maa sisse kaevatud koobaste ja urgaste juurde, et toominga hais seal vaenlased ära eksitaks.
Kuna koerakoonlased haisu tundmises meie koeri võidavad, jäävad nad kuulmise poolest neist kaugele maha. Magamise ajal võib kas suurtükki nende juures paugutada, ilma et kuuleksid. Puutub aga keegi kas õlekõrrega nende külge, kohe lahkub uni.
Sügisel päästab koerakoonlaste küüsist libe jäägi. Nii kiirelt kui koerakoonlased muidu ka jooksevad, jäävad nad libedal jääl ometi nagu kanad takku.
Kättesaadud inimesi kõiki ei murra ega söö koerakoonlased kohe ära, vaid viivad osa vangidena omale maale, et neil tulevikuks kodus oleks värsket liha saada. Rammusad söödi ju meie maal ära, lahjad viidi nende maale nuuma peale, nimelt naised ja lapsed, kelle liha nad iseäranis armastavad. Naisterahvaid ja lapsi küpsetasid nad pärast nuumamist.
