ja sellest nimest tekkis Linda. Selle väite kohta olgu kohe tähendud, et eestlased muidu klinti ei tunne ja vaevalt oletada võib, et nad ainult Lindale selle nime oleksid laenanud.
V. Reiman näikse Linda nime Eesti-Soome lind, lintu sõnast tuletavat. Linda oleks lind-sõnast tekkinud meelitusenimi, nii kui nüüdki veel meelituse puhul öeldakse: linnuke, tuike j. n. e. Seletus oleks muidu väga ilus, kui ära suudaksime määrata, kudas Lind-nimest omastavas mitte Linnu, vaid Linda tekkinud.
Linda nime aluseks jääb tingimata Läti Hindriku Lindanise, kuid selle sõna tüvi tuleb vististi linna sõnast otsida. Läti Hindrek mainib peale muude Somelinde ja Agelinde; praeguse keele järele oleksid need Soomelinn ja Agelinn.
Aga veel hiljeminigi leiame sarnaseid sõnakujusid. Stahlil on linn = „lind“ ja ta tarvitab seda sõna käändes „lindast“ ja „linnast“. Õp. Salemann († 1657) kirjutab: Meij Jumal on üks kindel „lind“. Noist näidetest selgub, et muiste linna asemel „linda“ öeldi, ümbes niisama kui linna Vepsa keeles nüüdki veel „lidn“ ja Vadja keele „lidna“ nimetakse. Kõige selle järele ei tähendaks Linda midagi muud kui linna. Neusi arvamise järele oleks nimes Lindanise lõpp -ise sõna sisseütlev. Nagu tähendud, ei esine Läti Hindrekul sõnakuju Lindanisa iialgi, vaid ainult Lindanise, ehk aga ka Lindaniense omadussõna kujul. Kõigiti jääb küsitavaks, kas lõppu -nise tõesti sisseütlevaks ja -niense omadussõnaliseks tuleb arvata või on meil mingisuguse linda juurde lisatud tänini veel seletamata sõnaga tegemist. Kindlaks jääb, et kui nimi Eestist pärit, sõna tüveks linda = linna tuleb pidada.
On aga nimi võeraste rahvaste antud, peame muidugi seletust mujalt otsima. Lugu nimelt nii, et Tallinna ja Haapsalu vahel palju võerakeelseid, nimelt rootsikeel-
