Sõnade lausumist sooviti kannatajate poolt, kuid nende lausumist ei mindud just nõialt saama, vaid palju enam targalt. Tarka tuli paluda, et ta nõiasõnu loeks ja häda ära võtaks. Nõid selle vasta lausus oma sõnu palumata, lausus seal, kus neid sugugi ei soovitud. Kuna tark oma sõnadega katsus kahju ja häda kõrvaldada, käis nõia püüd selle peale sõnadega just häda ja viletsust esile tuua. Midagi head, ilusat, kiiduväärilist nähes hakkas nõid seda kiitma, kuid nõia kiitus avaldas just vastupidist mõju; sellest silmapilgust peale hakkas headus, ilu, priskus, tervis kaduma, kiidetud hingeline ehk aine kiratsema, põdema, olemisega tagurpidi minema. Kiitus nõia suust oli kiidetavale hingelisele ehk ainele needmiseks, kui ka keegi needmist ei kuulnud, aga nõia kiitus sisaldas eneses alati needmist. Esiotsa arvati ainult nõiasõnadel niisugune maagiline vägi olevat, kuid hiljemini laiendati nõia mõistet; iga võõras moondus nõiaks ja usuti, et ta kiitus kogu edu kängu paneb. Sellepärast pidi iga võõras ennast hoolsalt selle eest hoidma, et ta teise talusse minnes seal midagi ei kiitnud, sest kiidu puhul langes ta varsti pererahva viha alla, kes teda arvas tulnud olevat pererahvale enesele, loomadele ehk varandusele kahju tegema. Sõna avaldab küll maagilist väge, õhutab, vaimustab, aga et sõna vastupidist väge avaldaks kui mis ta lausunud, selles suhtes eksisid esivanemad oma arvamisega. Sõnade mõju hävitamiseks katsuti võõralt midagi kätte saada ja sellega kiidetud looma, inimest ehk varandust suitsetada. Ei õnnestunud võõralt midagi kätte saada, korjati sealt, kuhu ta astunud, õlekõrsi, heinalipli, laasta, raagu ehk muud sellesarnast, võeti tulist tuhka, ka tuliseid süsi ja visati võõra jälgedesse. Seda viisi loodeti võõra sõnade mõju hävitada. Muidugi eksisid esivanemad selles mõttes, nagu hävitaks see sõnade mõju, kuid tõe poolest võisid tuline tuhk ja
