Linda.
Kreutzwaldi Kalevipoeg tutvustab meid kahe mütoloogilise naiskujuga: Lindaga ja Salmega. Lesknaise karjateelt leitud tedremunast kasvas hautamise järele „Linda, libe neitsi“. Magu Salmele, tulid Lindalegi neiuks sirgumise järel varsti kosilased, esmalt need, keda Salme ära põlanud, pärast veel teisi. Alles „kange meesi Kalev“ sai Lindalt jah-sõna. Lugulaul teab Linda abielust niipalju jutustada, et ta poegi sünnitanud, viimase, Kalevipoja, alles pärast mehe surma. Meest leinas Linda kangesti taga ja kandis ta mälestuseks Tallinna Toompää mäe kokku. Üks kivi sattus Linda sülest maha, kandja puhkes nutma ja nuttis Ülemiste järve.
Hiljemini ilmus Lindale kosilasi, aga Linda ei tahtnud enam mehele minna. Soome sorts röövis Linda vägisi, kuid teel tabas Pikri nool Lindat. Linda muutus Iru ämmaks, kivisambaks. Aineid kaotav aeg ei heitnud Iru ämma peale armu, vaid kasutas ta Iru sillas, nii et Kalevi lesest viimane kui mälestusemärk kadunud.
Nii seletab Kreutzwald Linda lugu. Vanemad rahvaluule allikad ei anna Linda nimele tuge. Seega ei ole öeldud, nagu tuleks Toompea ja Ülemiste järve tekkimist Kreutzwaldi omaks luuleks lugeda. Ei, rahvasuu tunneb tõesti neid lugusid. Kuid tekitaja ei kanna
